Vahepeal toimus seesugune üritus, kus inimesed tulid kokku ja vaatasid, kuidas kaks inimest said kokku ja kallistasid teineteist. Ürituse ülesvõtjateks olid kaks Canoni kaamerat ja nende taga olnud operaator-külalised Henno ja Sulev. Peamonteerijaks on Henno ja helilise kujunduse väljavalija on Liisa. Tiimitöö on ikka tuleviku värk.
Siinkohal tahaksingi tänada oma vanemaid.
Vahepeal helistati Bollywoodist ja pakuti tööotsa. Kui töö oli tehtud, siis läksin poodi mahla ostma ja mis sealt kaupluse erkaanilt vastu vaatas? Vägagi tuttav filmijupp. Sisimas tekkis tunne, et nagu oleksin selle tegemisega seotud. Nüüd on vähemalt põhjust rohkem poes käia ja sellest rõõmu tunda, sest mahl jäi ostmata.
Mis see nüüd olgu? Mina metsa minema, seal mingit tüübid rattaga viluma. Nii need asjad ei käi, mina 550D kätte võtama ja neid kaadrisse sättima. Ei pääse te keegi mu eest. Nemad päris huvitava raja valima, see ju mu kodurada olema. Minul sealt alla sõitma meeldima. Nemad võistlust Tallinna GP nimetama. Võistluse šveitslane Christoph Sauser kinni panema. Tema lemmik hobi alpides üksikutel radadel rattaga kihutamine. Seda minagi tegema tahtma. Kaua sa siin künka otsas tembutama, võta ratas selga ja mine suurema mäe otsa laskema.
Jaanid tulevad ja lähevad, sinised silmad jäävad. Jaanipäevadega juba on nii, inimesed saavad kokku, hoiavad käest kinni ja tantsivad ümber lõkke. Paratamatult, Kaidole, ei meeldi, kuidas Urmet Vilmat vaatab. Sealt saab kõik halb alguse. Kaks tundi hiljem, kui Kaido on juba jõudsalt psühhotroopseid aineid sisse kummutanud, tahab ta äsada. Samal ajal võitleb ta jaaniviirastustega, mis tal silme ees tantsivad. Ega Kaido ka päris nupust nikastunud ole, ta juba teab, et need kummitused lähevad hommikuks minema, aga sinine silm jääb. Kaido haarab taskust rusika ja äsab Urmetile nii, et viimase silmadest purskuvad kõik need mälestused, kus veel vägivaldust ei eksisteerinud. Hilja, enam ei saa midagi teha. Elu ongi selline.
Mida me seekordse loo kohta oskame kosta? Meie ümber on loodus, kellega, kui me selleks valmis oleme, võime teatud tingimuste olemasolul ühte heita. Ainult sel juhul suudame saavutada surematuse. Milleks meile seda vaja? Kas selleks, et end täiesulatuses realiseerida? Tõesti, mina, kaldun seda varianti toetama, see võiks olla viimane aste tšakrate puhastumises. Kui me oleme nõus end looduse hoolde andma, ei pea me enam kartma, sest see on kodu, mida oleme terve elu otsinud. Koostöös Mercury Rev ‘i muusikapalaga on meie ees kõik teed valla, ole ainult inimene ja hinga.
Tehnilisest küljest: Seekordki sai filmitu oma armsa Canon 550D ‘ga, mille ette oli keeratud Tamron 17-50mm F2.8 VC objektiiv. Ilusa põllu otsa sai komistatud Maardu järve lähedal. Alguses, kaugelt mööda sõites, tundus, et tegemist on rakvere raibelise põlluga, aga hiljem, lähemalt uurides, ei saanudki päris aru, mis taim seal põllul ikkagi kasvab. Hilisemal internetiuuringutel jäid pinnale kaks taime: aas-seahernes ja metskerss. Hetkel kaldun jõudsamalt metskerss’i poole. Hea oleks, kui keegi botaanik võtaks sõna siin ja paneks asja lukku.
Filmisel sai kasutatud ka Lightcraft 72mm Fader ND filtrit, et kaamera täisava korral saaks ikkagi kasutada 1/50 säriaega. Kuna põld oli nii kinni kasvanud, siis ei saanud seal eriti stabiilselt ringi kepselda oma vaese mehe steadicam ‘ga. Aga samas need n.ö. ebastabiilsed kaadrid lähevadki muusikaga päris hästi kokku ja ega elu ei peagi olema lineariseeritult stabiilne. Osades kaadrites ma keerasin ava lihtsalt kitsaks, et kõik oleks fookuses, aga samas need kaadrid ei ole nii ilusad ka, kui kindla fookuspunktiga kaadrid.
Seekordne lugu räägib seisukohtadest. Sul on, mul on, tal on. Siin me seisame, omal kohal ja hoiame kindla seisusega seda kohta. Kuigi aastate jooksul on seisukohad muutunud, seisame me ikkagi siin ja mõtleme, et me oleme see sama inimene, kes varem, ainult seis on teine.
Tehnilisest küljest: Canon 550D + 50mm 1.8 peal filmitud ja pilt on ikka päris mahe nagu Eesti põllumajandus. Võtad kaamera kätte ja filmid ning midagi ei saa teha, ainult ilus pilt tuleb välja. Proovisin siit ja sealt, aga kaamerast tuli ikka ainult kulda välja. Filmimiseks kasutasin vaese mehe steadycam‘i ülemist pulka, mida saab seekord nimetada monopodiks. Seega kaamera eriti ei värisenud, siuke küllaltki sujuv hõljumine.
Uskuge või ärge uskuge, aga niiskete unenägude periood on läbi. Hetkel seisab mul laua peal Canon 550D. Sellel on ka omad miinused, viimased kolm nädalat olen toitunud ainult purgikõrvitsast ja pirakatest hapukurkides, mis ma sain suuremeelsete inimeste almusest.
Toit tuleb ja läheb, Canon 550D jääb. Kaamera on käes ja kevad hakkab ka oma palet ilmutama. Kõik endised videod on filmitud hilissügis-talve perioodil ja seega olid filmid suhteliselt värvivaesed. Loodetavasti hakkab varsti porrulauk õitsema ja videolõigud (ning nüüdsest ka pildilõigud) tulevad värvirikkamad. Ja seda see kaamera võimaldab, rohkem kui enda silmgi. Nüüdsest peaks ainult nokkima videolõikude sisu kallal, sest Bollywood’i pildikvaliteet on kaameras sees (kui kaamerat õigesti kasutada) ja ootab sealt väljalaskmist.
Kes siis veel ei tea, siis lühendi HDDSLR (High Definition Digital Single Lens Reflex) all peame silmas digitaalset peegelkaamerat, mis suudab peale pildistamise (peamine rakendus) ka salvestada HD (High Definition) formaadis videopilti. Kuna heal lapsel on mitu nime, siis nimetakse neid kaameraid ka HDSLR ja VDSLR-ks.
Sissejuhatavat infot võib leida sellelt ja tollelt lehelt. Ma ei hakka siia igasugust numbrite virr-varri kirjutama, vaid hoopiski genereerisin tabeli, mis toob välja HDDSLR-de videofunktsiooni head ja vead (võrrelduna tavatarbija videokaameratega, nagu näiteks mu Sony HDR-CX6EK). Samuti on tabelis kirjas põhjendused, miks need vead mind väga ei häiri. Tabeli genereerisin loetud info ja teiste tüüpide, kes juba omavad neid kaameraid, ülevaadete põhjal. Tabelis olevale infole loodan saada kinnituse läbi selle, et ise olen tulevikus HDDSLR omanik (palvetan hetkel).
| Head | Vead ja põhjendused, miks need vead mind ei häiri | |
| Kaks ühes. Teeb nii pilte kui ka video | Eelkõige mõeldud ikkagi piltide tegemiseks. Seega ei ole kaamera käes hoidmine filmimise ajal nii ergonoomiline kui tava videokaameratel | Mind see ei häiri, vajadusel saab jällegi ehitatud mõni huvitav rakis 0-10 kroonise eelarvega |
| Ilmselgelt on piltide kvaliteet parem | Autofookus puudub või toimib aeglaselt | Tõesti, siiani olen filminud nii, et kõik kaadris olev info on fookuses. On aeg edasi liikuda ja ise kontroll üle võtta. Professionaalsed Bollywoodi tegijad sätivadki ise fookust. Ega muidu me ei saagi oma armastatud DOF’i (teravussügavust *1) |
| Saab ette keerate mis tahes sobiva läätse | Filmitud klipi pikkusel on limiit. SD kaardi puhul on limiit 4GB ja see tähendab 12min Full HD formaadis filmimist | Tavaliselt ma ei filmigi nii pikalt järjest nagu 12min. Pigem selliste minutiliste lõikudena. Oma Sony’ga ma tõesti filmisin time-lapse jaoks pikalt, aga enam pole selleks vajadust, kuna time-lapse’i saab teha eelkõige fotorežiimis |
| Suurem sensor | Sisse/välja zoomimisel ja äkiliselt kaamerat liigutades vasakule/paremale võib täheldada rolling shutter probleemi. Mis tähendab, et pilt muutub painduvaks=sirged postid muutuvad kõverateks. | Tavaliselt monteerimise faasis ma lõikan niikuinii välja zoomimised ja äkilised kaamera liigutused. |
| Teravussügavusega*1 mängimine (tänu suurele sensorile ja läätse ava koostööle) | Filmimise režiimis on täheldatud sensori ülekuumenemist (kuuma ilma puhul) | Loodetavasti Eesti kliimas see probleemiks ei saa. Aga seda tuleb veel katsetada |
| Pimedas saab parema videopildi (tänud võib jällegi edasi öelda sensorile ja läätse ava suuremaks sättimisele) | Filmimise ajal saab pilti vaadata ainult LCD-lt, kuna peegel pöörab kaameras ringi ja viewfinder on siis pime | Niikuinii mu käsikaameral ei ole viewfinderit ja seal tuleb samuti LCD vahtida. Nüüd, digipeegli puhul, tuleb hoopiski appi LCDVF, mis teeb pildi suuremaks ja lisaks stabiliseerib kaamerat. |
| Kõik piltide jaoks rakendatavad seadeid (fookuskaugus, ava, säriaeg, ISO, värvustasakaal) on võimalik muuta ka videorežiimis (hetkel täies ulatuses küll ainult Canon’tel) | On vaja rohkem manuaalset sättimist, enne filmimise algust. Ei käi nii lihtsalt, et vajuta nuppu ja hakka filmima. Fookuse sättimine nõuab palju manuaalset tööd, enam ei ole nii, et kõik kaadris olev info on fookuses (kui just läätse ava kitsaks ei aja) | No see mulle meeldibki, ise saab nuppe keerutada |
| Filmimise formaadid :1920x1080p (25fps)
1920x1080p (24fps) 1280x720p (50fps) |
Pildi stabilisaatori puudumine | Ilma stabilisaatorita läätsega käest filmides on pilt tõesti päris värisev. Aga siin tuleb jällegi mängu rakiste ehitus |
| Tänu suurele sensorile: Värvid on värvilisemad. Pilt puhtam. Vajadusel saad fookuse sättida sinna, kuhu tahad (koostöös läätsega) ja ülejäänud osa pildist jääb ilusti fookusest välja. Pimedas on pilt müravabam. See kõik kokku = pilt omab professionaalset välimust | Aliasing probleem. Kuna sensor on ikkagi mõeldud suureformaadiliste piltide tegemiseks, siis filmimisformaadis kasutatakse “ridade vahelejätmist” ja eriti detailse mustriga objektil filmisel võib näha säbrulist tulemust. 720p formaadis on seda kergem märgata.http://ninofilm.net/blog/2010/04/17/536/ | See on tõesti nende kaamerate filmimisosa ebamugavaim osa. Seda saab vältida läbi selle, et ei filmi üleliigselt tihedatriibulisi objekte või vajadusel tuleb lisada DOF-i. |
| Saab külge ühendada välismikrofoni | ||
| Saad $799 dollari eest video pildikvaliteedi, millest ei oleks osanud varem unistadagi (Canon 550D + 50mm 1.8 $99.95). *2 | ||
http://www.dslrnewsshooter.com
Numbrid numbriteks ja võrdlused võrdlusteks, kõikse olulisem on ikka pilt, mida me kaamerast kätte saame. Järgnevalt olengi välja toonud Canon HDDSLR’ga filmitud materjali, mis mulle enim meeldib. Peale selle, et järgnevalt lingitud videod on ikka eriti isuäratavad, on nad ka näited erinevatest filmimiskeskkondadest ja stiilist. Videod räägivad enda eest ja kummutavad “ekspertide” arvamuse, et digipeeglitega saab ainult filmida aknalaual lamavat tammetõru.
Enda lemmikud:
Canon 5D Mark II:
Canon 1D Mark IV:
Canon 7D:
Canon 550D:
Välja olen toonud ainult Canon’ga tehtud videod, sest hetkel on parimad videovõimalused Canon’i digipeeglitel ja ise olen neid ka kaenud kõige rohkem. Aga arvatavasti tulevad peagi teised suured poisid välja oma digipeeglite filmisvõimaluste parandamisega ja konkurents läheb tihedamaks. Kuna 550D kuulutati välja alles veebruaris, siis enamik internetist leitavad videod on testvideod.
Ja lõpetuseks mõned viited selle kohta, et digipeegleid kasutatakse ka seal, kus ei olekski osanud oodata:
Internetis on liigagi palju juba mäesuusa ja lumelaua videosid, seega üks alternatiivne murdmaavideo on heaks vahepalaks. See video on Rocky stiilis mehest, kes oli kunagi maailma parim oma alal, aga siis tuli vahele ajuturse, mis katkestas ta karjääri. Nüüd, 15 aastat hiljem, on mees tagasi, rohkem tahtmist täis kui kunagi varem. Füüsis ei ole enam sama, mis varem, ta peab rohkem vaeva nägema, et taastada oma aastatetagune tase. Ta peab suutma vastu hakata Harku metsa mõrvarlikele nõlvadele ja kitsastele trajektooridele, mida need nõlvad lubavad läbida. Ta peab saama loodusega üheks, ta peab tõestama seda maailmale, oma lastele, oma naabrile (tädi Ulvi) ja loomulikult oma lapsepõlvesõbra koer Antropov’le. Ta saab sellega hakkama, kuna mees teab, mida ta tahab. Oma oskusliku tehnikaga võtab ta võimu tagasi selles ääretus männikus. Metsa uus juht on sündinud, see on Harku vürst – Märt.
Filmimiseks sai kasutatud vaese mehe steadycam-i, mille algne ehitusvariant pärineb sellelt lehelt. Ehitus läks maksma 4 krooni, mille eest sai kunagi statiivi kruve ostetud. Ülejäänud sai jällegi tehtud töölt leitud üleliigsest materjalist: alumiiniumtoru, T-torukinnitus ja poldiga alla keeratav vastandraskus. Peamine kokkuklopsija oli mees, kes omab kuldseid käsi, kui ta kaine on. Kuigi asja nimi on steadicam, siis väga stabiilseks ta pilti alati ei tee, eriti kui kaskadööri kõrval samal ajal aktiivselt suusatada.
Algselt, vaadates seda video, mõtlesin minagi, et see räägib mingist hilisteismelisest noormehest, kellel peaaegu habe kasvab ja kes soovib näidata, mida ta päeva jooksul tegi. Aga hiljem, lugedes selle video arvustust Sirbist, saan aru, et ma olen kõike valesti tõlgendanud. Nüüd ma mõistan seda allegooriat, mis laotab meie ees lahti kurva loo, kuidas Teise ilmasõja veterani lapselaps on leidnud lahenduse iidsele küsimusele: “Mis on reaalsus?” Ta üritab oma lahendust demonstreerida kõikidele vastutulijatele, aga keda ei ole, on kodanik, kes tunneks ta ideede vastu huvi. Inimesed on unustanud oskuse kuulata. Nad ei taha teada midagi sellest, mis tooks neid maa peale tagasi. Peategelane konstanteerib fakti: hüüdjale jäävad kõrvad.
Tehnilisest küljest: Sai kasutusse võetud jällegi vana hea kiiver ja lisatud sellele mõningad modifikatsioonid. Tänu kalasilmale ei pidanud DIN-liistu eriti pikaks ajama, et terve nägu oleks kaadris. Kiivri tahaotsa sai lisatud vastandraskus, mis oli stabiilset kinni telefonikaabli ja mäkaiveri teibi abil. Rakise eelarve oli seekordki 0 krooni, kummid olid juba laual ootamas ja tüki DIN-liistu leidsin töölt piisavalt üleliigsete asjade hulgast. Filmitud on 3 päeva jooksul ja iga päeval üks väike surakas: rattasõit+kodu, õhtune linn ja suuskadega mäest all. Kokku sai monteeritud 1,5 õhtu jooksul. Alguses oli päris palju vaagimist, millise muusikapala peale see video üles ehitada, aga valik sai tehtud ja lõpp-produkt tundub tõsiselt enesekeskne.
