Mõni aeg tagasi sai tutvutud ühe seltsimehega, kes oli tüdinenud liigsest mürast, mida ta kohtas nii linnas kui ka looduses. Mees otsustas minna Arktikasse, kus kuuldavasti ei kuule midagi. Sai ka ise kaasa mindud ning jäädvustatud mehe mõtteid ja liikumisi seoses selle rännakuga.

Kui sügis lõpu leidis ja tali võimust võttis, sai see talletatud kaamerasse. Seekordne jutustus on  järjekordne dokumentalistika valdkonda ulatuv lugu, mis räägib kuidas loodust saab nautida läbi erinevate prillide. Kes naudib seda hulkudes metsa vahel omal jalgel või ratta seljas, mõni mees aga hoopiski õlleklaasi taga klassikalist muusikat kuulates ja 24″  ekraani jõllitades. Nii ongi.

Head vana-aasta lõppu.

Ühel varajasel laupäevahommikul sai kohatud Szolnoki trollipeatuses eeslit. Teine olevat just saabunud maakonna trolliliiniga (kuigi ise pole sellisest varem kuulnud). Ning kui olime trolliga nr. 5 juba Hipodroomist möödunud, sai meil allkirjastatud leping, et teha eesli elust üks korralik dokumentaal, mida hiljem Tallinna Sotsiaalametis presenteerida. Peamine eesmärk oleks siis välja tuua murepunktid, mis kaasnevad erinevate loomade integreerimisega inimühiskonda. Ma tõsiselt loodan, et see lühidokumentaal aitab parandada nii Eesti kui ka muu maailma loomade elustandardeid ja -kvaliteeti, kui nad on ikkagi otsustanud inimeste sekka tulla võrdväärsete teovõimeliste kodanikena.

Seekordne lugu räägib rattast, kes elab Tallinnas ja otsib omale peremeest. Olin juhuslikult tervislikul jalutuskäigul, kui nägin seda üksikut hinge. Paratamatult tõttasin ma talle appi. Nüüdsest oleme parimad sõbrad.

Kõik kaadrid oli filmitud GoPro’ga.

Jaanuaris sai kokku klopsitud ka pikem video Vietnamist ja kui sul peaks üleliia aega olema, siis ole lahke ja kae.

Tere, kallid lugejad. Videode kontsentratsioon antud lehel on olnud madal seoses uuringutega, mida ma olen läbi viinud. Nimelt olen 9 kuud uurinud oravate eluviise ja siin võibki selle tulemusi näha.

Tere.

Eesti internetimaastikul on asjalood nüüd sellised, et domeeni pri.ee eest soovitakse kasseerida sama palju seda samust kui .ee eest. Kuna minu puhul on ilmselgelt tegemist kröösusega, siis sellest tingituna sai kolitud ümber aadressile http://sulev.org/. Jätke meelde see aadress, seal jätkan ma kajalasse injekteerimist. Samuti on mul välja pakkuda auhind inimesele, kes suudab välja lugeda päises oleva ribakoodi sisu. Auhinnaks on tasuta pilet 2011. aasta Riigikogu valimistele. Kuulmiseni.

Antud video kajastab meie reisi põhitegevust, mis seisnes mootorratastega Vietnami avastamises. Enda eelnev mootorrattal sõitmise kogemus piirdus vanaisa sääreväristajaga 100m läbimises, mis toimus nii oma 13 aastat tagasi. Olles maabunud Hanoisse ja seal paar päeva uue maailmaga tutvunud, ostsime antud seltsimeeste käest neli Honda Win’i. Kui väidetavalt töökorras tsiklid olid üleandmiseks valmis, siis midagi muud ei jäänudki üle, kui rist ette lüüa ja sõitma hakata. Esimesel suuremal tänaval ootas ees selline küllaltki “rahulik” rollerimass nagu oli ka videolt näha. Peab tunnistama, algus oli hirmutav, aga päeva lõpuks juba nautisid seda sõitu seal rollerdajate vahel. 

Mis puutub liiklemisse, siis meil oli peamiselt kaks põhiprobleemi: 1) kus me oleme ja kuhu läheme? 2) miks me väidetavalt töökorras tsiklid ei ole ikka nii korras nagu nad ostes tundusid? Kõik kaardil olnud teeotsad sai lõpuks ülesse leitud, kuid mõnikord võis see tähendada seda, et sõitsime mitu head tundi vales suunas, inimestest tühjal mägiteel. Samuti sai ka kõik tsiklid parandatud, sest kui perepoeg ei osanud su sõidukit parandada, siis ema ikka oskas.

Antud kuuajalisel reisi parimad komponendid: 1) hingeäratavalt palju ilusat metsikut loodust 2) nädal aega sõita tsikliga mööda mägiteid, tundus nagu arvutimängus. Isu ei tahtnud kuidagi täis saada. Kui keset sõitu helistati töölt, siis sa vastasid küsimustele ja jätkasid oma imelist arvutimängu. 3) lehvitamine sai selgeks 4) kehakeeles suhtlemine on nüüd CV’sse lisatud kui “väga hea”  5) peale rasket ja palavat päeva juua külma 7-kroonist õlut on meeldiv  6) tingida ühe dollari pärast pool tundi on täiesti aktsepteeritav.

Mis aga reisi jäädvustamisse puutub, siis nagu näha, sai omajagu filmitud küll ja oli mida filmida nii hommikul, päeval kui ka öösel. Kuigi osad silmipimestavad kaadrid läksid kaotsi, kuna mul õnnestus, need kaamerast välisele kettale kopeerides, ära kaotada, siis suutsin ma ikkagi osa videomaterjalist eelpool kuvatud filmipurki suruda. Samuti ei ole osad kaadrid piisavalt kvalitatiivselt jäädvustatud, kuna ma alati ei kontrollinud üle, et kõik kaamera tehnilised sätted vastavad hetke kaadri nõudmistele. Oma 35EEK’i eest ostetud meeskotist oli vaja kohe kaamera haarata ja lint käima panna, nõndaviisi käib elu Vietnamis.

Peatse kuulmiseni, kallid kaasteelised.

Sai käidud ühekuulisel Vietnami reisil ja enne reisi oli juba plaan teha seesugune portreevideo nagu ma juba varem teinud olen (vt. “Üks teist, üks meist”). Selleks andis reis ka hea võimaluse. Olles sõitnud kuukese mootorrattaga ringi seal Imedemaal, usu või ära usu, siis me vahepeal ikka kohtasime mõnda inimest. Ja kui tunne oli, et siit tuleks üks teoküllane portree, võtsin kaamera välja. Seejärel küsisin, kas ma pilti võin teha (=näitasin kaameraga portreteeritava peale, kuna kehakeel on Vietnami ametlik riigikeel) ja kõigilt kellelt ma “küsisin”, olid ka küllaltki kohe nõus. Eestis tehtud videos ma ikka pidasin enamiku “näitlejatega” ~1-2 minutilisi läbirääkimisi, enne kui kaamera käima peale sai. Siis ma seisingi seal kaamera käes ja “tegin pilti” 5-20 sekundit, vastavalt, kuidas olukord lubas.

Samas ma ei suutnud piirduda ainult vietnamlaste portreteerimisega, pean käed üleval tunnistama: olen liiga edev. Ning nagu video näitab, siis olen ma ikkagi kaadrisse trüginud oma teovõimetu vuntsiga. Nüüd me siin koos olemegi, silutud vietnamlased ja üks karvkatet arendav eestlane.

Vahepeal toimus seesugune üritus, kus inimesed tulid kokku ja vaatasid, kuidas kaks inimest said kokku ja kallistasid teineteist. Ürituse ülesvõtjateks olid kaks Canoni kaamerat ja nende taga olnud operaator-külalised Henno ja Sulev. Peamonteerijaks on Henno ja helilise kujunduse väljavalija on Liisa. Tiimitöö on ikka tuleviku värk.

Siinkohal tahaksingi tänada oma vanemaid.